Sess läks nii hästi, et lausa piinlik on.
Ehkki lõpus sain praktiliselt südamerabanduse, sest viimane aine oli õppeinfosüsteemis “mittearvestatud”. Nutsin paar ämbritäit, mõeldes, et ma pole võimeline nädala ajaga uut esseed endast välja pigistama. Kuni selgus, et õppejõul läks hinnete sissekandmisel midagi sassi ja et olen siiski üsna arvestatav tšikk.
Hea siis, et ma nohik pole.
Muudes uudistes on obviously kohustuslik “vihkan talve”. Eriti selleaastast. Peale selle, et olen jälle rämedalt haige, on ainult aja küsimus, millal mu jäsemed alla annavad ja jäätunult otsast kukuvad. Lihtsalt kogu aeg, igal pool, on NII külm – ja seda kodustki välja minemata. Ma võtaks nüüd ühe paarkümmend kraadi soojema ilma, kas või põlvini pori ja vihmaga, aga ma ei ole võimeline funktsioneerima kliimas, mis üritab mu näonahka maha nülgida.
Rubriigid: ülikoll
Õpin semiootika eksamiks, hakkab juba meenuma, miks selle erialana pooleli jätsin.
Kuid midagi ilusat peab ka olema igas päevas ning leidsin selle, konspekti otsides. (Kes on kokku puutunud keeleteaduse, semiootika, antropoloogia, filosoofia või kirjandusteooriaga, peaks naljadest aru saama. Isegi kui mainitud õppejõude ei tea.)
Näiteks:
Sebeokil oli harjumus kõigiga lennuki peal tutvuda. Vahel juhtus, et võttis mõne suvalise inimese ja tegi temast kuulsa semiootiku. Isegi tema oma naine suutis vaid hädavaevu sellest saatusest pääseda.
Rubriigid: ülikoll
Eile oli eksam, täna oli eksam, homme ei ole eksamit, see tuleb alles järgmisel neljapäeval, semiootikas. Aga kohustuslik õudukas oli juba täna, kui nägin unes, et Miša jagas küsimused laiali ning ma ei saanud ta käekirjast aru. Ainuke asi, mis välja lugesin, oli “3 lehekülge esseed”, kuid rääkimine oli keelatud. Isegi õppejõu poole pöördumine, et küsida, wtf is up with this handwriting shit.
Muidu on üldiselt tunne, et sessi lõppedes on läinud ka mu keskmine hinne,
sest keerasin antiikkirjanduse eksami persse. Ja õppeedukus oli ainuke asi, mille üle ma sain uhkust tunda. Jep, I’m THAT shallow.
Rubriigid: varia
Ma tegelikult juba vana-aasta õhtul otsustasin, et this is gonna be a good year.
Lihtsalt vahepeal kipun seda unustama.
Rubriigid: masendatiivne
Mu paranoiad on saavutanud uue taseme: käisin täna arsti juures ja saatis mu edasi valvearsti juurde, et saaksin mingid uued ja kangemad rohud. Olin nõus minema, kuni kerkis esile võimalus, et lisaks retseptile kirjutamisele võidakse mind uuesti “statsionaarsele ravile” saata. Seal ukse taga oodates tekkis nii hull hirm, et ma pmst lihtsalt jooksin minema. Sest asjaolusid arvestades oleks haiglasseminek üsna kindel olnud ning mul pole praegu aega seal olla.
Ja ma ei taha rääkida sellest, kuidas ma ei saa magada ega keskenduda, sest ma hallutsineerin. Sellest, kuidas ma olen hakanud kõiki ja kõike kartma. Kuidas ma enam kedagi ei usalda. Kuidas ma olen seest täiesti tühi ja tuim ega millestki hooli.
Ma ei taha rääkida sellest, kuidas ma pole end kolm aastat elusana tundnud.
