“Leegion”

kraelõikmeil sädelevaid ruune varjas
poiss seemiskindaga kui tuli linna
ta tuli kaevikust ja sõda sarjas
ja puhus ervinile suitsu ninna
ning märkis lõpuks asi seegi on
et meil on lõpuks oma leegion

lili marleen mu lapsepõlve laul
kui jommis isa tampis klaverit
ei olnud plekke meie meheaul
kuid elu oli püsind pikalt sitt
ning aina korrutand mis seegi on
et kord meil oli oma leegion

mu armas tüdruk unes käivad paugud
mu kadund isa vastu panna käsi
eks mulgi ole rinnus kuuliaugud
neis peksleb hirmund süda kuni väsib
kuid talle lohutuseks seegi on
et kord meil ole oma leegion

- Id_Rev

Subliminal

Ma nägin täna vanaema unes, but this time I got to say goodbye. Ja see on suurem, kui oskan sõnadesse panna.
Sest esimest korda kolme aasta jooksul ei ilmunud ta laibana, kes mind endaga tahab kaasa võtta, vaid sellisena, nagu ta päriselt oli. Ütlesin nuttes “mul on kahju”, ta kallistas mind ja oli tunne, et olen viimaks andeks saanud. Sest tookord olin liiga šokis ning endast väljas, et hüvasti jätta või tema kaotusega leppida.

Hull kassitädi valmis, mhm

Tulin nädalavahetuseks vanemate poole ja jätsin Sebastiani Tartusse, et veidi rahu saada ning nüüd ma hoopis igatsen ta järgi. Ehkki üldjuhul on ta armas vaid siis, kui magab.

Ja tühistasin oma psühholoogi aja ära, et saaks hoopis kassi kastreerima minna. Prioriteedid on mul paigas. Aga noh, arvan, et see käik on mu vaimsele tervisele kasulikum kui mingi teraapiasessioon. Siis ehk kass lõpetab lõugamise ära ega pea enam mu jäsemeid põnevateks mänguasjadeks. Viimasel ajal hüppab ta hammaste-küüntega kätte kinni, järab veidi ning viskab siis sellili, mõeldes, et kindlasti tahan ma seda vahvat mängu mängida, mitte jalaga talle neerudesse taguda.

Eks reedel näeb, kuidas asjad edasi arenevad.