Viimasel ajal on eriti halb olla olnud, lisaks deprekale on füüsiline jõetus, ilge väsimus ja igakülgne valutamine. Pmst augusti lõpu ma veetsin nuttes ja magades. Nädala eest tehti vereproovid ja selgub, et mul on vere rauasisaldus räigelt alla normi ning väidetavalt ka mandlipõletik. FFFUU is pretty much all I can say. Sain rauatablette ja hunniku vitamiine, nüüd krõbistan neid ja ootan kurguarstiaega.
Täna hommikul suutsin endale lisaks kindlustada psühhiaatriaja ja antikad, sest hakkasin vanemate pool hommikusöögilauas lihtsalt ulguma. Ema kohe küsima, mis mul viga on.
Aga ma ei tea, MIS mul viga on. Ma ei oska seletada, miks ma lambist nutma hakkan.
Ema ei jätnud rahule, midagi peab ju olema.
Mina (siira ahastusega): “Kohv on liiga magus.”
Jep, when sadness strikes, I revert into a five-year-old.
4 kommentaari
Meenutab natuke minu seika, kus ma veetsin paar tundi hüsteeriliselt nuttes, teemaks elulised mured à la kõik on hukas, ma ei tea, mis juhtub, kuidas me üüri maksame, mis must edasi saab jne. Asi lõppes sellega, et mind lohutama tulnud I. viskles naerdes mööda voodit ringi, sest ma tegin põgusa nuuskamispausi ning hakkasin siis uuesti ahastavalt nutma, sest taskurätikud olid otsas. :D
Aww. :( No eks mul oli muid asju ka, aga ma pidin mingi 10 minuti pärast hakkama Tartusse sõitma, ei olnud aega ega tahtmist seletada. Mulle ei meeldi teiste inimeste ees nutta, nii nõrk tunne on ja kui veel lohutama ka hakatakse, läheb nutmine ainult hullemaks.
Teiste ees nutmise kohta veel see, et ilusasti nutta oskavad ainult hollivuudi kaunid näitlejannad. Kui mina (või mõni teine tavainimene) nutma hakkan, siis näen ma välja nagu paistes, punane & tatine koletis. :D
Täpselt. Ma mingihetk pean tavaliselt järgi jätma, sest ma olen nii tatine, et ei saa enam normaalselt hingata. :D